Restoranitest: Ribe hoiab taset

Pealtnäha pole Ribes midagi erilist. Tavaline väiksemat mõõtu restoran, millel üks saal akendega, teine keldrikorrusel. Head toitu, valitud jooke ja professionaalset teenindust ei peaks ju restoranis ebatavaliseks pidama, seda üritavad kõik. Ometi tuleb Ribel see algusest peale eriliselt hästi välja.

Nauditavad toiduansamblid. Ribes on alati ­eelistatud kohalikku toorainet, millele otsitakse uusi vorme ja mida täiendatakse maailma maitsetega. Nii ka nüüd: lambapraadi täiendab tapenaadikaste (tapenaad on lisand Itaalia köögist, põhikomponendiks oliivid – toim), Järveotsa vutile lisavad maitset Kreeka pähklid ja kuivatatud ploomid. Ühele taldrikule on kokku pandud suitsulest ja kalmaar, veise-seeneleent ja soolatud veiseribi täiendab trühvlikreem. Igav ei ole, pole kunagi olnud. Ribes on olnud päris mitu peakokka, igaüks oma pagasi ja käekirjaga, kuid erisustele vaatamata on püsinud alles menüü omanäolisus: hooajaline, kohalik, traditsioone ja toorainet austav, samas üllatav ja mänguline.

Seekord täiendasid praetud Atlandi turska brokolipüree ja polentakook. Tursk oli selline, nagu üks praekala peab olema: nahk krõbe, aga liha pehme ja mahlakas. Brokoli on kala juurde alati hea valik, kuid ürtidelt maitset saanud polentakook oli selles klassikalises ansamblis minu jaoks liiga jõuline.

Ribes on maitsetega alati julgesti mängitud, praegu kujundab Ribe menüüd slovakist peakokk, kellel muu hulgas ka maailma toidukultuure kokku segava Londoni töökogemus, asi tal nüüd põhjamaa kala ja lõunamaa mais ühele taldrikule kokku panna!

Hõrgutav rabarber

Ribe on oma menüüd hooajalise toorainega värskendanud ammu enne seda, kui hooajalisusest sai moesõna. Ainult et hooajad vahetuvad vist natuke kiiremini, kui Ribe kodulehekülg järele jõuab. Praeguse magusavaliku säravaimaks täheks on rabarber, kuid netimenüüsse pole see veel jõudnud. Roog ise oli väga meeldiv, mitmel kujul esitletud hapu vars pakkus mõnusaid maitseelamusi, siidjas sorbee ja krõmpsuvad rabarberitükid täiendasid teineteist eriliselt meeldival moel.

Ribe hea teenindus viskas sellel korral aga vimkasid, poole lõuna pealt läks kelneri keelteprogramm segi kui rikkis robotil. Robotiga ta natuke nagu sarnaneski, hästi programmeeritud, kuid ilma isikupärata. Pearoa ajaks oli programm eesti keelelt inglise keelele ümber lülitunud ja eriliselt hoogsas tempos vuristas ta ette ingliskeelse toidututvustuse. Toidu puhul ju suurt vahet pole, tursk jääb tursaks, ükskõik mis keeles teda tutvustatakse. Kliendina oleksin teenindajalt eeldanud aga natuke pikemat mälu. Pealegi tuli kahes keeles välja väike ebakõla – kui inglise variandis andis kastmele maitset cumin ehk vürtsköömen, siis eesti variandis oli maitsestajaks köömen.

Väike programmirike lõunasööki ei rikkunud. Imetlen ikkagi peakoka fantaasiarikast loomingut ja Ribe oskust toitu ja veini sobitada.